Esimesi lemmikloomadele mõeldud riideid meisterdasin ma juba kümneselt. Tegin toona kassile botikud ja püksid, millest ta umbes täpselt kahe sekundiga välja hüppas ning laua alla peitu kablutas. Eks ma olin suuresti nördinud ja jätsin asja sinnapaika. Järgmine katsetus oli umbes viis aastat hiljem, kui meie väike koer talvel suure pakasega värisema kippus. Eks see ürp, mille ma vanadest adidase dressidest komponeerisin, oli üsna algeline, ning Paffy polnud sellest erilises vaimustuses, aga ajas asja ära... Ja nüüd on mul omal väike nähvits. Teda ei paista need riided üldse häirivat.
Luckyle on peaasjalikult riideid vaja selleks, et ta väljas jalutades poriseks ei saaks. Külm tal talvel tavaliselt ei ole, aga lumi kipub ta karvadesse kinni jääma. ja sinna lumepalle pakkima.. See ruuduline on üks mu leiutistest. Tükk tööd oli lõike välja mõtlemisega.
Aga hakkama sain. Istub kenasti ja annab liikuda. Käppade juures ja kaela ümber on soonik, et paremini ümber hoiaks.
Seljal on lukk, seega ei ole raskusi selga toppimisega. Kapuuts ja taskud on niisama, moe pärast, et näeks välja ikka nagu päris jope.
Talvehooajaks tegin kombeka :) See on veekindel ja sooja vatiinist voodriga.
Säärtel on helkurpaelad, et pimedatel õhtutel jalutades nähtav olla. Kaela ümber ja käppade juures jällegi soonikud.
Vestikene.
Pärast pikaaegset pettumust kassi riietamisega katsetasin ma siiski korra veel... ja ennäe! Miška ei osutanud vesti kandmisel mingisugust vastupanu.
Igatahes ei takistanud see vestikene tal tegemast oma lemmiktoimetusi, milleks on söömine ja magamine ja mida ta antud pildil samaaegselt harrastab.
- Ann.
No comments:
Post a Comment